Kontserdipeegel- Stabat Mater

11.04.2013

Sirp

Saale Fisher

„Stabat Mater”: Pirjo Püvi (sopran), Ivo Posti (kontratenor), Imbi Tarum (orel), Corelli Barokkorkester, dirigent Martin Sildos 30. III Tallinna Jaani kirikus.

Kannatusnädala lõpul, suurel reedel ja vaiksel laupäeval, kutsus Corelli Barokkorkester kontsertidega Tartu ja Tallinna Jaani kirikus osa saama kavast „Stabat Mater”. Arvatavalt kolmeteistkümnendast sajandist pärit luuletekst „Stabat Mater dolorosa ...” („Seisab nuttes Valuema / ahastusest vankuvana / oma Poja risti all ...”) sõnastab 21 stroofis oma poja piinamist ja ristisurma pealt näinud Jumalaema ahastavad hingepiinad ning on helikeelde valatuna läbinud küll vist kõik muusikaajaloo verstapostid Palestrinast Pendereckini.

Oma nime vääriliselt keskendus Corelli Barokkorkester „Stabat Mater’i” tõlgendustele itaalia kõrgbarokkstiilis – ent mitte ainult. Kontserdi avaloona kõlas punapäiseks preestriks hüütud Antonio Vivaldi Concerto grosso g-moll op. 3 nr 2 con due violini e violoncello obligato kogumikust „L’estro Armonico” („Harmooniline inspiratsioon”, 1711).

Helistikku g-moll kasutasid Vivaldi-aegsed heliloojad tõsimeelsuse, õrnuse ja kurbuse muusikaliseks väljendamiseks. Lisagem siia esimese osa avataktides spiccato’s kõlanud „haamrilöögid” või „piitsaplaksud” kombineerituna uskumatult sooja ja sametise orkestrikõlaga ning kujutluspilt Mater dolorosa’st kuulajate vaimusilmas oligi sündinud. Sooloviiulite kahekõnedes said sõna end Saksamaal täiendav Meelis Orgse ning orkestri hing Mail Sildos, tšello soolorepliikides kehtestas end nõtkelt ja orgaaniliselt Villu Vihermäe.

Concerto grosso kõlas toredasti, kuid peale solistide oleks soovinud ka orkestrilt rohkem innustunud mängu, vivaldilikku „teatrit” ja riskijulgust. Laenates sõnu C. F. D. Schubartilt: kõuekõminal kõlavat forte’t, mühiseva kosena kasvavat crescendo’t, kaugusesse vuliseva kristalloja diminuendo’t ja kevadhõngahtuse-piano’t. Lõpuks on Vivaldi ju oma ajastu viimaseid, etableerunumaid esindajaid, kelle hoopis uues vaimus pealetulev muusikaline põlvkond klassifitseeris hämmastusega kui „eriskummalise”, „veidra” – barocco. Lubagem siis endale olla rohkem barocco!

Seda, et orkester selleks tegelikult suuteline on, näitasid õhtu edenedes mitmed väga ilusad hetked, näiteks Händeli Orelikontserdis B-duur HWV 290, mis mõjus väga värskelt ja kahe minoorse vokaalsuurteose vahele paigutatuna, ka väga väskendavalt. Nauditav oli jälgida solist Imbi Tarumi ja kontsertmeister Meelis Orgse ühtses hingamises kulgenud koostööd muusikaliste repliikide ja fraaside kujundamisel ning üleandmisel. Tulemuseks oli hea mineku ja sillerdava karakteriga, väikese positiivoreli ümara tämbri ja teose mitte ülearu filosoofilise sisu tõttu isegi omamoodi nunnu ettekanne.

Kavale nime andnud teoseid oli kavas koguni kaks, Vivaldi ja Pergolesi oma. Olles mõtetega Jeesuse kannatusloo juures, võib tõmmata paralleele ka mõlema heliloojaga: ei Pergolesit ega Vivaldit tabanud kõige õnnelikum surm. 1735. aasta sügisel läks tuberkuloosi haigestunud Pergolesi tervise turgutamiseks Napoli-lähedase kuurordi frantsiskaanlaste kloostrisse. Lõpetanud sealsamas „Stabat Mater’i” kirjutamise, lahkus Pergolesi 1736. aasta märtsis 26aastasena ... kloostri surnuaiale. Viis aastat hiljem Veneetsias orbudekodu kapellmeistri ameti kehva tervise tõttu maha pannud Vivaldi lootis oma eluõhtu mööda saata muretult Viinis. Paraku suri mõned kuud pärast Vivaldi Viini saabumist kunstilembene keiser Karl VI, kelle tütar Maria Theresia eelistas isa noorpõlvemuusika kuulamise asemel hoopis moekat galantset stiili. Vivaldi jäi töö ja teenistuseta ning kord Euroopa kuulsamaid mehi maeti 1741. aastal avalikkuse tähelepanuta vaestehauda.

Vokaalsolistidena astusid „Stabat Mater’ites” üles sopran Pirjo Püvi (Pergolesi) ning kontratenor Ivo Posti (Vivaldi, Pergolesi), kes sobisid häälematerjalilt omavahel hästi, pakkudes kuulajale rea kenasid, teose sisust tuleneva pieteeditundega esitatud duette kui ka soolonumbreid. Teatud edumaa varasema repertuaari esitamisel on muidugi Hollandis vastava väljaõppe saanud Postil, kes ei peljanud oma partiile panna siin-seal paksemat värvi, mis mõjus väga hästi. Imelised olid näiteks Vivaldi „Quis est homo” või „Eja Mater”.

Mõjuvalt esitasid solistid ka Pergolesi „Quis est homo” / „Quis non posset”, kus näiteks sõnad tanto (in tanto suplicio) ja dolentem said helilooja mõningasel kaasabil sisu traagilisust hästi toonitava intonatsioonilise afekti. Ka orkester näitas end vokaalteoste saatjana mitmetel puhkudel väga heast küljest, vapustavad olid Pergolesi teoses soprani sõnadele „Morientem desolatum, dum emisit spiritum” järgnenud aeglaselt kustuvad orkestri lõpunoodid. Paremini ei saaks üksilduses hingeheitmist küll interpreteerida. Niisuguseid lummavaid hetki oleks võinud nii solistidel kui orkestril kindlasti rohkem olla, sest põhiline eeldus, muusika sisuline mõistmine, on ju olemas ehk, viidates veel kord Schubarti sõnadele – julgemalt palun!

Kontserdi lõpetanud Pergolesit kuulates tekkis mõte, et võib-olla tasuks esitajatel, eesotsas dirigent Martin Sildosega, juurelda ka suurteoste dramaturgilise arengu, pinge kasvatamise ja hoidmise üle. Eriti, kui teos koosneb arvukast hulgast lühinumbritest nagu antud juhul. Just Pergolesi puhul oleks tahtnud teose terviklikkuse ja publiku kontsentratsiooni hoidmise huvides mõnigi kord osadevahelise asise prillikohendamise-lehekeeramise asemel üleminekut kas attacca või pingega hoitud pausilt. Kogu kontserdi kava oli seevastu üles ehitatud väga läbimõeldult.