Corelli Consort, Kuuskemaa ja klaverimuuseum

Muusika 8-9/2011

V I R V E N O R M E T
muusikaajakirjanik

Need kolm põimisid 30. juuli vahelduv-pilvisel suveõhtul looduskaunis Helme mõisas kokku mineviku, oleviku ja tuleviku.

Soliidne kultuuripakett pakkus paarisajale kuulajale ansambli Corelli Consort mahedat barokkmuusikat mõisahäärberi mahajäetud kinosaalis, mis lausa üllatas toreda akustikaga, samuti maestro Jüri Kuuske maa harivat “ajalootundi” Helme ning Helme mõisa ajaloo hiilgusest ja viletsusest ning õhtu kolmanda “naelana” Alo Põldmäe eestvedamisel Helme mõisa rajatavat Eesti Rahvuslikku Klaverimuuseumi. Iga teema kolmest väärib omaette arendust; seekord jään n-ö impressioonide juurde.

Õilis muusika, veel õilsam tegu
Eesti muusikaelu pühendunud edendajate esiritta kuuluva Mail Sildose kontserdiagentuuri Corelli Music lipulaev on 1999. aastast mööda Eestimaa mõisaid kulgev kontserdisari. See tegevus on igati lugupidamist vääriv, eriti mõisakontsertide aukartustäratavat järjepidevust silmas pidades. Corelli Musicu toetus sellele ettevõtmisele avaldub mõisaromantikast kantud muusikas. Jüri Kuuskemaa suudab kunsti ära tunda ja esile tõsta ka kõige mahajäetumates lossides, vahel isegi mitme brutaalse värvikihi alt. Helme mõisahoones ei ole alates 2003. aastast enam (ameti)kooli ja nii seisab see “ürgbalti härrastemaja” tüüpi loss lagastatuna kesk kaunimat Lõuna-Eesti loodust. Maja esimesel korrusel on publiku jaoks korrastatud vaid kohvikuruum, muusikute puhketuba, klassiruum klaverimuuseumi ehitusprojektide väljapanekuks ja kunagine kinosaal. Ent lootus mõisahoone uuest elust klaverimuuseumina andis õilsa värvingu kogu õhtule.

Kontserdist
Corelli Consort on neljaliikmeline ansambel, kuhu kuuluvad Mail Sildos ja Meelis Orgse barokkviiulitel, Tõnu Jõesaar tšellol ja viola da gamba’l ning Lembit Orgse klaveril, klavessiinil ja klavikordil. Publik oskas hinnata melismirohket virtuoossust, meeleolukat kantileeni ja barokkpillide kõla ainulaadsust. Kava valik oli leidlik: kontserdi esimene pool oli pikem ja “raskem” (Roman, Abel, Purcell, Bach ja Biber), pärast Alo Põldmäe ja Jüri Kuuskemaa seltsis veedetud pikka vaheaega aga atraktiivsem: Bachi prelüüdid õrnakõlalisel klavikordil, Corelli sonaat tiiskant- viola da gamba’l, Telemanni kelmikas “Gulliveri süit” kahele viiulile ja lõpuks Corelli kaunis kirikusonaat op 3 nr 6, mis puudutas niivõrd, et lõpuaplausi saatel tõusis kogu saalitäis püsti. Oma panuse sooja kontakti tekkimisse andsid ka iga loo eel jagatud seletused. Olen harva kohanud nii mõnusaid kuulajaid kui Helmes.

Kas Gordioni sõlm?
Selline mõte tekkis tahtmatult, kuulates optimistliku Alo Põldmäe juttu üsna tõsisena tunduvatest raskustest. 2009. aastal anti Helme mõisa peahoone loodavale klaverimuuseumile kohustusega viie aasta jooksul hoone korrastada ja avada aastal 2014 Eesti klaveritele ja pianistide ning klaveriõpetuse ajaloole pühendatud muuseum. Selles lauses on koos ideaalid ning mahukas ja ressursse nõudev töö, ent ei sõnagi rahast, millele toetub kõik materiaalne. Selle sõlme  läbiraiumisel on endale Aleksander Suure rolli võtnud Alo Põldmäe, kelle selja taga on, tõsi, ka kuratoorium (Olav Ehala, Eri Klas, Jaan Manitski, Tõnis Mägi ja Kalle Randalu), nõukogu (Toivo Peäske, Urve Lippus jt) ning juhatus (klaverirestauraator Heiki Parts, juristist klaverifänn Eero Viigimäejt). Sisuline töö muuseumiobjektide otsimisel on edenenud tegelikult hästi. Teada ja tallele pandud on seitsekümmend üks Eesti klaverimeistrite pilli. Projekti järgi leiab siin kodu  kaheksakümmend kuus klaverit. Eraldi kabinetid saavad suuremad ja tuntumad meistrid, nagu Ernst Hiis või Robert Rathke. Tegevusse on planeeritud ka teadustöö. “Eesti on oma väiksuse juures haruldane klaverimaa ja seda tuleb rahvusvaheliselt teavitada,” ütles Põldmäe. Ta rääkis ka sellest, et 2004. aastal avastas ta Lübeckis suurest, 2001. aastal välja antud  klaverientsüklopeediast, et Estonia klaverivabrik tegutseb Moskvas, in Russland. See tekitas vägeva vihaimpulsi. Mõte sellest, et Eesti ainulaadset rolli klaveriehituses tuleb rahvusvaheliselt teadvustada, ei andnud enam asu, sest kui Põhja- Euroopas on klaveriehitus praktiliselt välja surnud, siis Estonia klaverivabrik on maailma esikümnes. Muuseumi rahaline olukord on aga keeruline. EAS suurt ja põhjalikult ette valmistatud projekti ei toetanud. Saja kahekümne seitsmest projektist said toetuse vaid kuus! “Me saame edasi minna ainult sponsorite-metseenide varal,” ütleb Alo Põldmäe. Soovitan, et Põldmäe jäädvustaks Helme praeguse olukorra foto- ja videomaterjalina, et hiljem oleks, mida võrrelda. Suured asjad edenevad raskelt ja vaid fanaatikute ennastunustava töö tulemusena. Sellel kontserdiõhtul oli fanaatikuid kohal mitu.

“Eesti mõisad 2011” teeb panuse metseenlusele. Tsiteerin: “Corelli Music pakub avatud vaimu ja hea kunstimaitsega inimestele võimalust saada metseeniks, kes naudib kauneid kunste ja looduse ilu ning saab vaimselt rikkamaks, toetades endast nõrgemaid ja Eesti kultuuri.” Tosina aastaga on toetatud tosinat kooli, lasteaeda ja lastekodu, tihti on toetus olnud seotud muusikaklassi, saali või pillide ostuga. Vaba sissepääsumaksu ja toetuste eest ostetakse tänavu Vääna mõisakoolile Orffipille. Muide, Corelli-rahva kontsert Väänas 31. juulil lõpetas ühtlasi tänavuse sarja, olles koguarvestuses (1999–2011) viiekümne neljas.