Pühad salongis ja kirikus

Muusika 2/2011

R I I N A R O O L A I D
EMTA üliõpilane

Kontserdiagentuur Corelli Music on vilkas tegevuses keerulisest ja lumisest ajast hoolimata, kutsudes ellu jõulumuusika festivali “Kirikupühad Maarjamaal”. Aasta viimasel kuul toodi kuulajateni orelimuusikat, vanamuusikat seatuna löökpillidele ja oboele ning barokseid suurvorme Corelli Barokkorkestri ja Eesti Filharmoonia Kammerkoori esituses Daniel Reussi dirigeerimisel. Toompea muusikasalongis ajaloolises Ungern-Sternbergide palees kõlas kolmanda advendi õhtul kahel marimbafonil ja vibrafonil J. S. Bachi, Jean-Baptiste Loeillet’, Tomaso Albinoni, Louis Couperini ja Alessandro Marcello looming. Soolopilliks Albinoni ja Marcello kontsertides ning Bachi Adagio’s kantaadist “Der Friede sei mit dir” (“Rahu olgu sinuga”) ja tenoriaarias “Frohe Hirten, eilt, ach eilet” (“Oh, õnnelik öö, mil karjastele”) “Jõuluoratooriumi” kantaadist nr 2 oli oboe. Esinesid Eesti tuntuim löökpilliansambel PaukenfEst koosseisus Vambola Krigul (marimbafon), Madis Metsamart (marimbafon, vibrafon) ja Anto Õnnis (marimbafon, vibrafon) ning oboevirtuoos Riivo Kallasmaa.

Nende kontserdist toon välja ansambli nõtke koostöö nii omavahel kui ka solistiga, polüfooniliselt ja tämbriliselt leidlikult lahendatud seaded (Bachi prelüüd ja fuuga Cis-duur HTK I Kriguli seades; Couperini süit a-moll Õnnise seades), Riivo Kallasmaa voolava ja mitmekesise tooni ning läbimõeldud ja karismaatilise esinemise. Kõrghetkena jäi meelde Albinoni oboekontserdi teine osa, mille kaunis meloodia lasti loomulikult helisema, pookimata külge intellektuaalseid või artistlikke liialdusi. Ka lisalugu, Ennio Morricone “Gabriel’s Oboe” filmist “The Mission” (pärjatud 1986 parima filmimuusika Kuldgloobusega) ei petnud kuulajate ootusi.

Festivali lõppkontsert oli välja kuulutatud 29. detsembriks. Kõlama pidid Händeli kantaat “Dixit Dominus”, Corelli Concerto grosso g-moll op 6 nr 8 (“Jõulukontsert”) ja J. S. Bachi motett “Singet dem Herrn ein Neues Lied” (“Laulge Issandale uus laul”). Kahjuks jäi kontserdi nimiteos “Dixit Dominus” lauljate haigestumise tõttu ära. Kiitus Corelli Barokkorkestrile ja Eesti Filharmoonia Kammerkoorile, kes, kuulnud olukorrast kaks päeva enne Tallinna kontserti, seega terve päev enne Tartu oma, tegid esinemisküpseks veel ühe Bachi moteti, “Jesu, meine Freude” (“Jeesus, minu rõõm”), ja Aaria orkestrisüidist nr 3 D-duur. Tõsi, seda motetti on CBO ja TFK Reussi juhatusel ka varem esitanud, nimelt suvel 2009, kui Bachi motettidega anti neli kontserti.

Suurima elamuse pakkus Corelli Concerto grosso. Solistid Elar Kuiv ja Mail Sildos (barokkviiulid) ning Tõnu Jõesaar (barokktšello) olid ripieno-koosseisuga (orkestri kontsertmeistriks selles teoses Meelis Orgse) tundlikus kontaktis, kõrva jäid stiilne rütmikujundus, erksad meeleolu- ja dünaamikakontrastid ning asjatundlik väljendusvahendite kasutus nii strihhide, dünaamika, ansamblimängu kui ka kaunistuste osas. Kohati oli julgelt välja toodud hääli, mis konservatiivsemas käsitluses hetkega saatepartiiks tembeldataks. Teose viimane osa Pastorale on meeleolult ja kujundiringilt kõige ehtsam jõulumuusika; siinses esituses oli tugevasti lisatudmaavillasust, kasutades selleks solistide otsekui kleebitult lamavat strihhi orkestri burdooni taustal.

Mõne kauni korduse ajal piano’s oli kuulda koguni Robert Staaki mängitud arciliuto’t, mis koos oreliga (Ene Salumäe) oli seekord basso continuo harmooniapilliks. Põneva väljanägemisega näppepill pääses kahjuks ülejäänud kontserdi jooksul mõjule peamiselt visuaalselt.

Eespool mainitud Bachi Aaria on lugu, mis ei vaja tutvustamist ning mille iga orkester mängiks ka proovita. Õnneks kõlas see Corelli Barokkorkestri tõlgenduses maitsekamalt ja sisukamalt kui “iga” orkestri esituses või kõlaritest Tallinna Raekoja platsi jõuluturul. Lugu oli nii hästi pakendatud, et raske on midagi üldse esile tõsta. Ehk vaid seda, et juba kontserdi avanootidest oli kuulda, et tegemist on hästi koos mängiva asjatundliku kollektiiviga. (Annaks jumalad, et ka seda kuskilt ülevaltpoolt lammutama ei hakataks.) Mõlemad instrumentaalteosed esitati ilma dirigendita, Aaria kontsertmeistri ja Concerto grosso solistide juhatusel.

Võimas oli viimane teos, Bachi motett “Singet dem Herrn…”. Kui Daniel Reussi interpretatsioon oli kontserdi esimeses pooles paistnud silma väga selgete ja erksate meeleolumuutustega, kuid žesti poolest tundunud pigem lakooniline, siis seda pidulikku teost juhatas ta ka manuaalselt mõjuvamalt. Eesti Filharmoonia Kammerkoor (koormeister Mikk Üleoja) väärib kiitust saksakeelse teksti väga selge, rõhutatud konsonantidega häälduse eest mõlemas ettekantud motetis (eriti teoste alguses) ja kujundite veenva edasiandmise eest. Orkestri ja lauljate artikulatsioon oli hästi ühtlustatud ning lõikudes, kus mõni pill dubleeris koori vastava häälerühma muusikalist materjali, oli leitud huvitavaid tämbreid.

Lõpetuseks. Rõõmu teeb, et siinmail haruldane koosseis, oboe ja löökpillid, leiab aega ja soovi teha kestvat koostööd; nimelt võis Riivo Kallasmaa ja PaukenfEsti musitseerimist nautida juba möödunud suvel. Kuna mängijad on head ning ideid tundub jaguvat, siis tasub nende tegemistel silm peal hoida. Samuti on eksklusiivne elamus, kui õnnestub kuulda Corelli Barokkorkestrit, mis, ehkki tegutseb projekti korras, hoiab kõrget muusikalist taset.