Üle 300 aasta hiljem

15.04.2011

Anu Sõõro

Sirp

„Kirikupühad Maarjamaal”: Johann Valentin Mederi „Matteuse passioon”, solistid Tõnis Kaumann (evangelist, bariton), Uku Joller (Jeesus, bass-bariton), Kädy Plaas (sopran), ansambel Studio Vocale ja Tallinna Barokkorkester Toomas Siitani juhatusel 31. II Tallinna Jaani kirikus.

Johann Valentin Mederi (1649–1719) passioon sobis Tallinna kultuuripealinna-aasta raames linna ajalugu elustama suurepäraselt. See teatavasti ka Tallinnas (ja Riias) tegutsenud barokkautor oli oma aja tõeliselt tunnustatud helilooja, kes pidas muuhulgas koguni nii prominentset ametit kui Danzigi, tolleaegse Euroopa tõelise suurlinna Maarja kiriku kapellmeistri koht. Muusikateadlast Basil Smallmani parafraseerides võib küll rääkida hamburgeriefektist: olla dateeritud Schützi ja Bachi vahele jäävasse ajastusse pole ühe helilooja jaoks muusikaloolisest seisukohast ehk kuigi soodus.

Eriti kui suurem osa loomingust säilinud pole. Muidugi, me ei suuda küll täna kuulata Mederi „Matteuse passiooni” kõrvadega, mis ei tea midagi Bachi muusikast ja eriti tema samanimelisest teosest, kuid võime mõelda kontekstile, milles Mederi passioon sündis. Kui varasem saksa protestantlik passioon oli muusikaliselt väga lihtne, siis XVII sajandi teisel poolel hakati itaalia oratooriumi mõjul seda täiendama kirikulaulude ja piiblivälise luulega ning lisama instrumente. Deklamatoorse evangeeliumijutustuse aga asendas muusikaliselt väljendusrikkam retsitatiiv. Ja selliste passioon-oratooriumide seas (nagu uut žanri nimetatakse) on Mederi oma üks kõige tähelepanuväärsemaid. Eriti – ja õigusega – on esile tõstetud evangelisti partii retsitatiivi  varasemast hoopis suuremat muusikalist väljatöötatust, paindlikkust, ilmekust ja kujundlikkust, isegi ooperlikkust (Meder oli passiooni kirjutamise ajaks kogenud ooperihelilooja). Mederi piltlik ja värvikas helikeel tõstab esile afektiivse kaaluga teksti ja maalib muusikas Jeesuse ängi nn Getsemani stseenis, Jeesuse surma järgse maavärina, kalju lõhenemise jne; ei puudu ka ristifiguur. Ajastule omaste lühikeste sinfonia’te lisamisega eriti Getsemani stseeni Meder mitte üksnes ei too sisse kontemplatiivset joont, suunates sinfonia’le eelnenu (või järgneva) üle järele mõtlema ja osutades selle tähendusrikkusele, vaid annab ka teoloogilise kommentaari, rõhutades selles stseenis niiviisi Jeesuse inimlikku külge, hirmu, surmaga leppimist. Kuid samuti moodustavad esimese osa sinfonia’d väärika muusikalise vastukaalu teise osa koorinumbritele, eriti aga uhketele koraalivariatsioonidele Johann Risti tollase ülituntud laulu „O Traurigkeit, o Herzeleid” teemal. Mederi „Matteuse passioon”, üks (ja ainuke säilinud) tema teadaolevalt vähemalt neljast teosest selles žanris, sündis 1701. aastal Riias, kus Meder sai samal aastal just enne kannatusaega toomkiriku organistiks. Uuelaadset passioon-oratooriumi ei kirjutanud Meder Riias sugugi esimest korda. 16 aasta eest, aastal 1685, oli ta loonud „Luuka passiooni”, mille kohta leidis Riia konsistoorium tollal paraku, et teos iseenesest on ju laitmatu, kuid palus, et seda mitte kirikus ei esitataks, kuna uuele muusikale kirjutatud, kaunistusterikas, ulatuslik ja „paljude vaimulike lauludega ilustatud” passioon ei laskvat kogudusel piisava hardusega palvusele keskenduda. „Matteuse passiooni” kirjutamise ajaks möödunud aastate jooksul oli Riia  konsistoorium uuema helikeele suhtes võib-olla mõnevõrra leebunud, kuid tõenäoliselt tuli Mederil konsistooriumi toonase arvamusega siiski arvestada – vägagi võimalik, et selleta oleks teos veelgi uuenduslikum. Tegelikult oli Mederi uuelaadne (kahjuks mitte säilinud) passioonimuusika kõlanud juba tema Tallinna aastatel 1670.-1980. aastatel, nagu arhiividokumentidest on selgunud – kuni 25 aastat enne „Matteuse passiooni”! Kui Mederi väiksemaid vaimulikke teoseid on Eestis varem korduvalt esitatud, eelkõige Viljandi ja Haapsalu vanamuusikafestivali raames, siis „Matteuse passioon” pole minu teada siiski Tallinnas varem kõlanud. Eelmisel suvel kanti see küll (peaaegu samas koosseisus) ette Haapsalu vanamuusikafestivalil. On ülimalt rõõmustav, et nüüd, peaaegu 330 aastat pärast Mederi Tallinnast lahkumist, oli võimalik selle autori passiooni ka pealinnas kuulda ja veel nii kaunis ettekandes. Selle esituse puhuks oli continuogruppi üsna tugevalt täiendatud: kahe viola da gamba, tšello, fagoti ning teorbiga (Mederi partituuris on ainsa continuo-pillina kirjas orel, kuid ilmselgelt lisandusid ka tollal teised basspillid); näiteks fagott sobis kas või koraalivariatsioonide seitsmenda värsi bassi toredasti. Üldse võimaldas selline täiendus pillide veelgi mitmekülgsemat kombineerimist, kui Meder seda juba niikuinii on ette näinud – küll tollal tavalise väikese koosseisu raames –, ja Tallinna Barokkorkestri mäng oli kohe väga nauditav.
Kiidusõnu võib öelda ka kahe ulatusliku rolliga solisti kohta: Uku Joller, kellel on kaunis tämber juba niikuinii, laulis Jeesuse partii suurepäraselt ja väljendusrikkalt ning Tõnis Kaumann kujundas eriti selles passioonis nii olulise evangelisti partii sellele väärilise ilmekuse ja elavusega. Esimeses pooles võinuksid koorinumbrid olla ehk veidi kontuursemalt kujundatud – aga võib-olla vajas kõrv akustikaga kohanemiseks lihtsalt aega; näiteks koraalivariatsioonide kooriosad või lõpukoor mõjusid küll kompaktsena. Mederi helikeele kujundlikkus „maaliti” mõjuvalt ja kaunikõlaliselt (nii et mõne dissonantse või sõjaka joone isegi julgem väljatoomine, näiteks Jeesuse surmale mõistmise ja Barabase päästmise stseenis rahva poolt, poleks mu subjektiivse taju kohaselt vahest kahju teinud). Esitus jättis, ka tänu sobivalt valitud tempodele, väga tervikliku ja väärika mulje. Ning lõpuks ei saa kuidagi mainimata jätta teosevälist kahe osa vahele pikitud soololugu suurepärase teorbisti Eero Palviaineni esituses. Mederi passioonis on õigusega nähtud eemaldumist varasemast impersonaalsest kirjutuslaadist ja lähenemist isiklikumale muusikalisele väljendusele. Teosel on palju potentsiaali naha vahele pugeda ning selle tõeliselt haarava emotsionaalsuse vahendas kuuldud ettekanne lausa hiilgavalt. Eriti kuna publik oli ilmselgelt samal arvamusel (ja kuna tegemist on küllalt nimeka ja, mis peamine, meie oma barokkautoriga), võib vaid loota, et taas kõlab Mederi passioonimuusika siin märgatavalt lähemas tulevikus kui järgmise 300 aasta pärast.