Aastavahetuse kontserdipeegel

Vahur Luhtsalu

Sirp 06.01.2006

Keiserlikud jõulud Kadriorus

“Keiserlikud jõulud”: CORELLI CONSORT Kadrioru lossis 29. XII.

Jõulujärgsel neljapäeval tegi muusikaagentuur Corelli Music Kadrioru lossis otsa lahti uuel kontserdisarjal “Euroopa õukonnad”. Sarja esimene kontsert nimetuse all “Keiserlikud jõulud” tõi kuulaja ette baroki- ja klassitsismiajastu kammermuusika Vene keisririigiga nii otseselt kui kaudselt seotud heliloojatelt. Corelli Consort koosseisus Mail Sildos (viiul), Kadi Vilu (viiul), Rain Vilu (vioola) ja Villu Vihermäe (tšello) ning külalisartistidena Lilian Langsepp (barokkharf), Imbi Tarum (klavessiin) ja Peeter Sarapuu (fagott) kinkisid kuulajatele jõulujärgses õhustikus meeldejääva muusikaõhtu.

Kontserdi avaloona ja kauni sissejuhatusena kõlas Francesco Manfredini (1688 – 1748) Concerto grosso op. 3 nr 12 C-duur “Pastorale per il Santissima Natale”. I osa Largo õõtsuv rütm, huvitav harmoonia ja sügav sisemine rahu lõid jõulukontserdile sobiva meeleolu ning häälestatuse.

Georg Friedrich Händeli (1685 – 1759) Sonaat viiulile ja basso continuo’le op. 1 nr 12 F-duur HWV 370 Mail Sildose, Villu Vihermäe ja Imbi Tarumi ettekandes oli kaasakiskuvalt hoogne ja tempokas. Samas oleks esituselt oodanud suuremat nüansirikkust ning katsetamist kõlavärvidega. Viiuli puhul oleks soovinud kuulda ümaramat, täidetumat kõla, sest ettekande jooksul domineerinud metalne tämber muutus kohati väsitavaks.

Väga huvitava elamuse pakkus Lilian Langsepa esinemine barokkharfil, tema esituses kõlas Dietrich Buxtehude (1637 – 1707) Süit nr 2 C-duur BuxWV 227. Pehmelt ja kumedalt helisev barokkharf on täielik vastand tänapäevasele teraskeeltega kontsertharfile ning meenutas allakirjutanule kunagi kuuldud iiri harfi kõla. Tänu instrumendi originaalhäälestusele oli harfi helide kokkukõla pisut “määrdunud” ning n-ö tempereeritud kõrvaga inimesele isegi pisut veider, kuid samas tõi just see esile instrumendi arhailisuse ja vanaaegse hõngu. Pisut rohkem võinuks Langsepa mängus siiski olla tunda interpreedile omast artistlikkust, esinemisjulgust ja sisemist veenmisjõudu.

Kontserdi teises pooles esines publiku ees põhjaliku loenguga kunstiajaloolane Jüri Kuuskemaa. Tema kaasamine kontserdiprogrammi andis muusikute ettekandele kahtlemata palju juurde. Kuuskemaa pajatuste varal said kuulajad nii mõndagi teada Põhjasõja-järgse Vene impeeriumi argi- ja pidupäevadest ning tollasest muusikaelust. Kuuskemaa suur asjatundlikkus keskaja ja barokiajastu eksperdina, oskus näha seoseid tänapäevaga, peen huumor ja loomupärane muhedus elustavad kuulaja silme all ka kõige kuivemad ajaloofaktid.

Lossikontserdi viimaseks teoseks oli Tallinnas esiettekandes kõlanud Dmitri Bortnjanski (1751 – 1825) Kontsert-sümfoonia fagotile, harfile, kahele viiulile, vioolale ja tšellole B-duur (1790). Vaatamata sellele, et Bortnjanski nimi figureerib kontserdikavades suhteliselt harva, on ta andnud vene muusika arengusse tuntava tõuke. Kui Glinkat on kutsutud austavalt vene rahvusliku professionaalse muusika isaks, siis Bortnjanski puhul on kasutatud epiteeti “Venemaa Palestrina” ning seda just tema panuse tõttu vene liturgilisse muusikasse.

Helikeelelt meenutas Bortnjanski teos vägagi noore Mozarti või teiste tema kaasaegsete teoseid. Stiililiselt oli raske leida midagi venepärast loo esimesel kuulamisel, kuid rühika esimese osa kõlades kangastusid mulle (Kuuskemaa loengu lummuses viibides) tsaariarmee rivisammu harjutavad soldatid. Ansambliliselt oli ettekanne igati ladus ning väikesele koosseisule vaatamata suudeti kõlaliselt luua kammerorkestri etteastega sarnanev helipilt.

Ülesastunud artistidest tuleb eraldi esile tõsta noort tšellisti Villu Vihermäed ja Imbi Tarumit, kes üheskoos basso continuo paarisrakendit vedades lõid vääramatu rütmilise ja harmoonilise aluse ansambli soleerivatele instrumentidele.

Kontserdiagentuuri Corelli Music ettevõtmised paistavad alati silma huvitavate ideede ja üllatustega. Siinkohal väärivad mainimist kontserdisarjad nagu “Ajaloo ilu” ja “Eesti mõisad”. Võib vaid imetleda tegijate ideedeküllust ja tegutsemistahet barokkmuusika tutvustamisel ning propageerimisel. Alati on neil varuks mõni nipp, mille tõttu pole kontsert mitte pelgalt muusikaüritus, vaid laiema tähendusega kultuurisündmus, millel ei puudu ka ajalooperspektiiv.

Siinkohal jääbki üle soovida muusikutele rohkeid loomingulisi võite ka uuel aastal ja tuult tiibadesse uuele kontserdisarjale, millega nüüd algust tehti.