Mõisamuusika: kontsert usu, lootuse ja sponsoritega

Evi Arujärv

Sirp 25.08.2000

Kontserdisari “Eesti mõisad 2000”, kommentaar kunstiajaloolaselt Jüri Kuuskemaalt. Barokkansambel Corelli Consort, solist Kaia Urb. 20. augustil Roosna-Alliku mõisas, kavas: A. Corelli Triosonaat C-duur, J. S. Bachi Partiita nr. 4 D-duur klaverile, Sonaat G-duur viiulile ja obligato klavessiinile, G. F. Händeli kantaat “Coelestis dum spirit aura” sopranile, kahele viiulile ja basso continuole, G. Ph. Telemanni kantaat “Jauchzet, ihr Christen” kõrgele häälele, viiulile ja basso continuole.

Läksin Roosna-Alliku lossi lihtsalt Corelli Consorti muusikat kuulama, aga sattusin peaaegu et Ameerikasse. Mõistsin, et ameerika s.o. kultuurifinantseerimise (kultuur)kapitalistlik süsteem on lõplikult kohal, et sellega tuleb harjuda, selle praktilist ilu ja väärtust hindama õppida ja rituaali tunnustada. Sest lihtsalt niisama, luterliku tagasihoidlikkusega millekski raha anda ei ole ka soliidne. Isamaalised ja parteilised sõnavõtud, tähtsate persoonide vastastikused austusavaldused ning annetaja nimesilt annetuse küljes (antud juhul stiilne mõisatool 1500 krooni tükk) – see kõik käib sponsorrituaali juurde.
Verbaalset butafooriat aitas välja kannatada äratundmine, et nii hooned kui ka helid omaette on üpris tühjad ja tühised asjad. Mõte tuleb siis, kui inimene täidab ruumi ning head mõtted ja ilusad helid jälle täidavad inimest ning kokku saab sellest mingi natukene avaram vaimne keskkond – ehk ambient, nagu Ameerikas öeldakse.
Corelli Consorti algatatud mõisamuusika idee oli lihtne, ilus ja kasulik: tuua vanadesse hoonetesse helisid ja elu ning seeläbi ka võimalusel ligi meelitada edasiseks taastamistegevuseks vajalikku raha. Roosna-Alliku mõisa puhul lisandus veelgi ilusam, aga ka luksuslik ja natukene utoopiline mõisakooli idee. Riigi sotsiaalset keskkonda kujundavat üldtegevust, maakeskuste tondilosse, tööpuudust ja iibeprobleeme arvesse võttes ei tahaks kuidagi uskuda, et näiteks kümne aasta pärast kihavad hästi remonditud mõisakoolid (mida, kui mälu ei peta, on Eestis umbes 70 – 80 ja Järvamaal 16) rõõmsatest alevi- ja maalastest. Kuigi karismaatiline Jüri Kuuskemaa seda peaaegu uskuma ja lootma pani. Et konkreetsel ajahetkel on võimalik mitut rahaallikat ja intsiatiivi ühendades natukene ilu päästa, see vaatas kordatehtud Roosna-Alliku lossisaali graatsilisest dekoorist küll vastu. Ja et viriseda ei ole ilus, seda rõhutas oma kõnes ka härra Kelam.
Corelli Consort koosseisus Mail Sildos (barokkviiul), Meelis Orgse (barokkviiul), Egmont Välja (barokktšello) ja Imbi Tarum (klavessiin) täitis toda kaunist ruumi mitmekesise kavaga barokkmuusika soolo- ja ansambliteostest. Ansamblil on üsna turvaline “põhi” continuogrupi näol. Egmont Välja tšello eripäraks on sametine toon ja stabiilsus, esiletükkimatult, kuid kindlalt tervikut suunav meloodiareljeef. Samasugune selgete piiridega, tasakaalustatud muusikakujundus on omane Imbi Tarumi klavessiinipartiidele – kuigi mõnes teises koosseisus mängides (või ka sooloteostes) on kuulda olnud veidi impulsiivsemat muusikalist retoorikat.
Continuogrupi kujundada on suures osas muusika siserütm ja toonus, aga seda sorti barokkansambli “peahääl” või “minakujund” koondub suuresti ülemisse kihti – viiulipartii(de)sse. Corelli Consorti esiviiuli Mail Sildose puhul on häirinud natuke määratlemata kõlataotlused. Võrreldes varasemaga on selles praegu kuulda selgemat sihti kerguse, nüansseerituse, viimistletuse suunas, kuigi puhttehnilisi karisid paistab teel ees olevat.
Kahes kantaadis soleerinud sopran Kaia Urb on kõlavärvi valdav ja kontrolliv (muljetavaldavad kõrged noodid pianos!), kuid väikse ruumi muusikast ning Corelli Consorti leebemast kõlapildist jõu ning eredusega tugevasti üle kasvav. Aga kui solisti retoorikat juhib Urbile omane eksimatult hea maitse, siis ei tulegi “kõlavõimsuste” ühildumise probleem väga esile.
Barokkmuusikat võib teha ja tehakse väga erinevalt. Selge, ühtne, lõpuni teostatud ja ideaaljuhul ka kordumatu kõlaline nägemus on tegijate kasuks ehk veenvaim argument ja seljatagune. Tundub, et Corelli Consort on vanamuusika erinevatest võimalustest õppinud, aga ei ole ennast kõlaliselt päris täpselt määratlenud või artistlikult välja mänginud. Selle muusikaprojekti vaieldamatult hea sõnum muidugi nullib eeltoodud (muusika)kriitilise tähenärimise juba eos ja väga kavalalt. Kui aga võtta arvesse kõike seda “välispidist”, mis kultuuri kujundab – rituaalsus, sünkretism, pragmaatika, sotsiaalne tellimus, trendijõud ja majanduslikud kangid –, siis tundub, et suured mõtlejad, kes on pajatanud puhtast kunstikaemusest, on küll tugevasti mööda pannud. Vähemasti on selge, et mis tahes esteetika vajab praegu ellujäämiseks üha erksamaid ja veenvamaid sotsiaalpsühholoogilisi pakendeid. Corelli Consort mõisamuusika projekt oli muusikale ilus pakend. Aga “oma kõla” otsimine on ka midagi väärt – et sisu pakendile alla ei jääks.