MUUSIKASÕLTLASE PÜHADEPIHTIMUS

06.01.2007

Virve Normet

Tsenseerimata täistekst kultuurilehele Sirp

Kontserdisari KIRIKUPÜHAD MAARJAMAAL.
J.S.BACH - JÕULUMUUSIKA – MAGNIFICAT.
Kammerkoor VOCES MUSICALES, solistid Kädy Plaas, Hele-Mall Leego, Risto Joost, Raul Mikson ja Priit Volmer.
CORELLI BAROKKORKESTER ajastu pillidel.
Dirigent Risto Joost.

2006. aasta lõpust võtan kaasa kolm suuremat muusikaelamust. Need on tśellist Jo Jo Ma mängimas Johannes Brahmsi muusikat ning Mozarti-teemade improvisatsioonid internetikontsertidest ning viimase, värske muljena Johann Sebastian Bachi Magnificat 29. detsembri kontserdilt Tallinna Metodisti kirikus.

Sõites Kadrioru poole, tundsin end taas nagu kord aastakümneid tagasi Moskvas: ka siis sõitsin kontserdile, Moskva Konservatooriumi Suurde Saali, kus ootas ees Lev Markizi kammerorkestri kontsert, ja samuti tervikuna Johann Sebastian Bachi muusikast. Mäletan selgesti seda puhast suure rõõmu ning naudingu eel-ootust, lausa JANU selle muusika järele, ja et tõdesin siis ja tunnistan ka praegu endamisi - see peab olema sõltuvus, kirg ...

Metodisti kirik oli rahvast “puupüsti täis” – nagu eestlane tavatseb ütelda. Silmatorkavalt palju oli noori. Ja noor näeb välja ka ligi 30-liikmeline koor. Orkestris mängib, nagu lisajõududega projektikollektiivides ikka, meie kutseliste pillimeeste eliit. Tõotas tulla hea õhtu.

Oleme palju tänu võlgu agentuuri Corelli Music muusikalisele tegevjuhile Mail Sildosele, kelle eestvõttel on alates 1992. aastast sündinud paljud mõttetihedad temaatilised muusikasarjad, nagu praegu kestvad “Eesti mõisad”, “Mõisaromantika”, “Toompea Muusikasalong” ja – “Kirikupühad Maarjamaal”. Ma ei väsi imetlemast ka nende kauneid afiśśe ja kavalehti, nende lobbytööd ja mõtteerksust, mis lihtsalt köidab enda külge niihästi noori muusikuid kui “paadunud” vanu mängijaid. Sest seda tööd tehakse tõelise muusikarõõmuga. Algava kontserdi avasõnad harmooniast, armastusest, avatusest ja vaimsete väärtuste hindamatust tähtsusest meie kõikide jaoks ütles kogu sarja “Kirikupühad Maarjamaal” patroon EELK peapiiskop Andres Põder.

Kontserdi I pool, milles esitati kaks motetti ( “Früchte dich, nicht, ich bin bei dir” BWV 228; ja “Singet dem Herrn ein neues Lied” BWV 225) ja nende vahele Orkestrisüit nr. 3 B-duur BWV 1068, ei olnud just päriselt ootusele vastav. Motetid tundusid väheke rabedad ja närvilised, polüfoonilised liinid ja palju kiiret liikumist tekitas isegi alateadliku soovi – laulnuks nad ometi kröömeke aeglasemalt, tuleks see kõik paremini välja... Ettekujutuse koori tegelikust kõlailust andsid aga aeglased osad, lõpufraasid ja -akordid. Ka orkestrisüidi kiireid osi oleks tahtnud kuulda pisut rahulikumates tempodes. (See muusika ON juba ajatu, kuhu enam kiiret?!)
Kontserdi I poole kaunimaid hetki oli orkestrisüidi Aaria. Bachi aariad on kuidagi ebaisikulised, mis asetab selle muusika kõrgemale inimese isiklikust tundesfäärist. Kõige kaunima meloodiate polüfoonilise liikumise “all” vääramatult sammuv bass rõhutaks nagu omakorda, et meiegi sammud Igaviku ja Ilu teedel on ülevamad, kui need igapäevased ....

Risto Joosti tunnetus on Bachi muusika jaoks väga täpne ja sentimendivaba. Ei mingit ilutsemist ega emotsioonide mängu. Ja kummaline küll, see tekitab (ehk ka mängijates?) erilise vabanemistunde, andes igale inimesele võimaluse täita see muusika omaenese isiksuse rikkusega.

Need sõnad kehtivad täiel määral kogu kontserdi II poole kohta. Magnificat D-duur ( BWV 243) oli võimas ja ilus ja vaheldusrikas ja rõõmsaid üllatusi tulvil. Esiteks on Bach ISE selles muusikas lausa fantastiliselt ideederikas. Ja millise rõõmuga see kõik ette kanti! Noorte solistide rida, nii üksikult kui ansamblites, oli ülimalt nauditav. Kaks sopranit – Kädy Plaas ja Hele-Mall Leego on erineva värvivarjundiga hääled, Risto Joosti “inglihäälne” kontratenor on jälle kolmanda värviga, lisaks samuti suurepärase ja kauni häälematerjaliga ning hea vokaaltehnikaga Raul Mikson ja Priit Volmer, tenor ja bass. Koorile ei tahaks siin samuti midagi ette heita. Kui üldse subjektiivselt midagi VEEL soovida, siis tõesti seda, et kõik Bachi muusika kiired osad võiksid olla esitatud pisut-pisut mõõdukamas tempos. Muidu kipub palju ilu kaduma, niihästi esitajate poolelt kui kuulaja ärakuulmisvõime ja omaksvõtmise aspektist. Ka võiks dirigent (d-)trompeteid veidi ohjata, nad kipuvad keelpillide üle heledasti ja liigselt domineerima. Ja muidugi on lausa patuasi, et nii kaunis teos jääb ainult paari esitamisega pelgalt jõuluaega.
Magnificat väärib korduskontserte!

Sarja “Kirikupühad Maarjamaal” alustati 2006. aasta Ülestõusmispühade aegu. Mõte on viia teosed, mis loodud konkreetsete pühade ja (tihti konkreetsete) kirikute tarbeks, tagasi enam-vähem samasse vaimsesse ja ruumilisse keskkonda. Kas Tallinna Metodisti kirik on hoone ja instrumendi mõttes sama keskkond, on muidugi diskuteeritav. Tore oleks olnud kuulata neid esinejaid ka päev varem Tartu Jaani kirikus.
Sarja järgmine kontsert rõõmustab meid Vaiksel nädalal, 5.-7. aprillil Johann Sebastian Bachi suurejoonelise “Johannese Passiooniga”.

P.S. Üks uitmõte muusika nautimise taustal: taas on meedias ja võimukoridorideski päevakorral JUTT raadio segakoori või ükskõik millise egiidi ja nime all töötava kutselise kontsertkoori loomisest. Et kes teeks ja kes ikka laulaks (ja kes maksaks!!).
Miks ei võiks Vocales Musicales koos oma silmapaistvalt andeka kunstilise juhi ja dirigendi Risto Joostiga saada selleks professionaalse kutselise koori tuumikuks ja tegijaks?
Muidugi, kui ta/nad on nõus ...

V.N.