HOOAJA 2009-2010 AVAKONTSERDID

02.10.2009

  

 

Tšehhi-austria helilooja ja viiuldaja Heinrich Ignaz Franz von Biber (12. august 1644 – 3. mai 1704) sündis Tšehhi väikelinnas Wartenbergis, kuid elas suurema osa elust Salzburgis.

Biber on üks viiulimuusika ajaloo tähtsamaid autoreid, kes katsetas julgelt viiuli tehniliste ja kõlaliste võimalustega. Tema kirjutatud on ka üks varasemaid teadaolevaid teoseid sooloviiulile – Passacaglia (u 1676) „Roosikrantsisonaatide“ tsüklist (Rosenkranz-Sonaten, tuntud ka „Müsteeriumisonaatide“ - Mysterien Sonaten - nime all, leiab ka nimesid Passions-Sonaten, Christus-Sonaten). Biberi eluajal oli tema muusika tuntud üle Euroopa ja seda jäljendati usinasti, teda on peetud lausa 17. sajandi parimaks viiulimuusika loojaks. Erinevalt paljudest teistest varajase muusika autoritest ei olnud Biber päris unustuses ka 18.-19. sajandil, seda eelkõige põhjusel, et tema teostel oli hirmuäratavalt keerulise muusika kuulsus. 20. sajandi teisel poolel tõusis huvi Biberi loomingu, eriti „Roosikrantsisonaatide“ vastu plahvatuslikult. Huvitav on seejuures märkida, et kuigi suur osa helilooja teostest ilmus trükis juba tema eluajal, ei juhtunud seda kuulsate „Roosikrantsisonaatidega“, mis esmakordselt avaldati alles aastal 1905.

Biberil oli väga hea maine, tema muusikaline ja tööalane karjäär lausa õitsesid – alates aastast 1676 hakkas ta oma teoseid trükki andma, ta pälvis kõrge tunnustuse keisrilt ja töötas Salzburgis prestiižikal kapellmeistrikohal. Aastal 1690 tõstis keiser helilooja aadliseisusesse. Kõige krooniks nimetas Salzburgi peapiiskop Biberi eriülesannetega kõrgeks riigiametnikuks, mis oli kõrgeim aste ühiskonnaredelil, mille Biber oleks üldse võinud saavutada.

Ka kõik Biberi lapsed (kuigi vaid neli üheteistkümnest elas täiskasvanueani) olid väga musikaalsed.

Olles eelkõige viiulimuusika meister, ei piirdunud Biber siiski vaid instrumentaalmuusikaga. Ta oli ka viljakas vaimuliku muusika looja, kirjutades missasid, reekvieme, motette. Paljud neist kaasasid võimsat pilliarsenali ning olid loodud Salzburgi toomkiriku avara sisemuse külluslikele kõlavõimalustele mõeldes. Biberi loomingust leiab ka koorimuusikat, instrumentaalkontserte ja isegi kolm ooperit, millest küll vaid üks on säilinud.

 

 

Müsteerium – piiblilugu muusikas


„Roosikrantsisonaatide“ tsükkel on tuntud mitme pealkirja all, sest säilinud käsikirjal puudub tiitelleht. Nii ei saagi me teada, kuidas Biber ise oli oma teost pealkirjastada soovinud. Nimetus „Müsteeriumisonaadid“ on ajendatud Biberi pühenduse lõpusõnadest „viieteistkümnele pühale müsteeriumile“. Lisaks eespool nimetatuile võib tsükli pealkirjana kohata ka nimetust „Gravüürisonaadid“.

Sonaaditsükkel on inspireeritud olulisematest sündmustest Neitsi Maarja ja Jeesus Kristuse elus. Muusikast ei maksa otsida üks-üheseid seoseid piibliga, aga mööndustega võib öelda, et Biberi sonaadid on muusikalised meditatsioonid piibli teemadel. Sonaatides on „kujutatud“ nii rõõmsaid hetki kui ka kannatuslugu - Jeesuse kuulutamist, sündi, sündmusi õlimäel, okaskrooni pähepanekut, risti kandmist, ristilöömist, ülestõusmist, Neitsi Maarja õndsakskuulutamist. Pilli häälestuse valimisel (scordatura-tehnika kasutamisel) on Biber lähtunud piiblisündmuste iseloomust – rõõmu toovatest sündmustest inspireeritud sonaatides on ta püüdnud leida „heledamaid“ ja „helgemaid“ kõlavärve, ülestõusmist „kujutavas“ sonaadis (nr 11 G-duur) püüdnud luua „ebamaist“ kõla jne.

Tõenäoliselt esitati tsüklit Biberi eluajal septembris või oktoobris toimunud protsessioonidel, mille käigus liiguti vahepeatusi tehes mööda kirikut ühe skulptuuri või maali juurest teise juurde. Iga peatuse ajal – vihje peatustele Kolgata teel – loeti tõenäoliselt palveid, sõrmitsedes roosikrantsi helmeid. Sellest ka sonaaditsükli ehk tuntuim nimi, „Roosikrantsisonaadid“.

Biber pühendas tsükli oma tööandjale, Salzburgi peapiiskop Max Gandolphile, kes ühtlasi oli Salzburgi Roosikrantsi vennaskonna suur toetaja. Ruumid, milles vennaskond koos käis, on tänaseni säilinud, samuti piibliteemalised maalid nende seintel. Tõenäoliselt kõlasid Biberi sonaadid esmakordselt just neis ruumides.

 

 

Scordatura-tehnika ja „Roosikrantsisonaadid“

Viiulimängus olevat nii Biberi vasaku käe kui ka poognatehnika olnud kaugelt meisterlikumad kui enamikul teistel tema kaasaegsetel viiuldajatel-heliloojatel. Lisaks tundis ta suurepäraselt kontrapunkti, kirjutas hiilgavaid polüfoonilisi faktuure.

Üks valdkondi, millesse Biber andis erilise panuse, oli scordatura-tehnika ehk kirjutamine alternatiivsetele häälestustele, pilli teadlik „valesti“ häälestamine. Scordatura-kunst, mida esmakordselt kasutati 16. sajandil ning mis oli 18. sajandi keskpaigani väga moes, avardas viiuli mänguvõimalusi madalas registris. Häälestades madalaima keele tooni võrra allapoole, kergendas see teatud käikude mängimist ning mõjus kõlaliselt väga efektselt, lisades uusi, „segatud“ kõlavärve. Biberi „Roosikrantsisonaate“ võib kuulata kui teekonda „teistsuguste“ kõlade otsinguil.

Scordatura võtted on kõige kaunimalt esindatud kahes Biberi kogumikus. Esimene neist on juba mainitud, 1676. aasta paiku loodud „Roosikrantsisonaatide“ („Müsteeriumisonaatide“) tsükkel, teine aga Harmonia artificioso-ariosa (1696), Biberi teadaolevalt viimane trükis avaldatud instrumentaalmuusikakogumik.

„Roosikrantsisonaatide“ tsüklis on 16 osa – 15 sonaati viiulile basso continuo´ga pluss ulatuslik Passacaglia sooloviiulile. Ainult esimene ja viimane sonaat on „normaalses“ häälestuses (g-d1-a1-e2, helistikuks g-moll), teised kasutavad scordatura rikkalikke võimalusi.  

Sonaata nr 15 on kuulus ka ühe oma teema pärast, mis kattub märkimisväärselt teemaga Paganini Capriccio´st nr 24 – väga võimalik, et Paganini sai selle kuulsa teose loomiseks inspiratsiooni just Biberilt. Kuna Paganini omakorda inspireeris Liszti, Brahmsi ja Rahmaninovi, võib nendegi heliloojate muusika olla omamoodi seoses Biberi loominguga. 

„Roosikrantsisonaadid“ on säilinud vaid ühes käsikirjaeksemplaris, mida praegu hoitakse raamatukogus Münchenis. Käsikiri on tehtud erilise hoolega ja näeb välja väga kaunis. Iga sonaadi juurde kuulub väike gravüür, mis viitab piibli kirjakohale, mida Biber on soovinud muusikaliste vahenditega „kujutada“.

Tsükli loomisaeg ei ole täpselt teada. Enamik uurijaid arvab, et käsikiri pärineb 1670. aastate keskpaigast, arvatavasti aastast 1676. Samas on ka märke sellest, et kõik sonaadid ei pruugi olla kirjutatud ajaliselt lähestikku.

Tekstid koostanud Anneli Remme

Corelli Music Raua 37, 10124 Tallinn, Estonia tel/fax +372 648 5535 info at corelli dot ee                   

© Corelli Music 2004 

 

Webgate